·

·

Karge Meri

Gailit, August 1944. Karge Meri: Romaan. Tallinn: Koskel.

Ikka sagedamini hakkas ta üle õla tagasi vaatama sinna, kust olid nad paadiga lähtunud. Veel viivu eest paistsid sealt rand ja Raudmaa kiriku kõrge torn, ent nüüd oli näha vaid virvendavat sinendust. Ja nutt oli Katrinal üsna lähedal.
Eks olnud põhjustki: ta oli vaid kord laadal kohanud seda meest. Juttu oli neil olnud ainult paar tähtsuseta sõna siia ja sinna ning pärast seda mõni tühine kiri tervitusega. (Gailit 1944: 5)
Ja see tühine kirigi oli Matt Ruhve lasknud pastoril Katrina jaoks kirjutada.
Mitte nõnda ei kujutelnud ta enda kosimist, ei! Ootas poissi pilli ja viinaga, ootas põletava pilgu ja praalivate sõnadega, ootas tugevat randlase kätt, mis haarates viib ta pluusi ja seeliku ainsa kogemata puudutusega rebenenud nartsuks, ja kõik, mis parast seda edaspidi, oleks siis olnud armsa jumala teda ning arvata. Ja naeru oleks, kisa ning kilkamist, uijeh, sõge, kuhu sa tükid, ent kõik sõnad ja jonnid kaoksid pilli ja pigistuse kõrval. Ent nüüd tuli saarlane, juba aastates mees ja kuivetanud, oli nagu päikeses ja tuultes seisnud lest. Ei ütelnud muud midagi, et andku andeks tülitamist, nüüd on tulnud sääraste mõtete ja kavatsustega. Ning sööb leiba ja küpsetab kala, aga ehk on ta taskus isegi viina? Muidugi, seda ta veel ei näita. Ning hästi teeb, sest polegi veel midagi kindlat. (Gailit 1944: 7)
Jap, ajastule kohaselt räägitakse seksist kaudselt, vihjamisi.
Ent nüüd! Isegi õpetajal juba raadio kodus ning see kisendab päevad läbi ja toob maailma otse su tuppa. Lakkamatult karjub ta sellest, kus tapetakse, kus tüssatakse, kus sõditakse, kus kukutatakse riigipäid - sekka pill, tants, kirikujutlus ning jälle kisa roimadest, kõlvatusist, alatusist. Ja nad rõõmutsevad ja nimetavad seda progressiks, just seda, et maailm on tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja oma palvetele. Mis aitab, et sa oled otsinud ja leidnud kodu keset merd, kaugel maailma randadest: sulle tullakse järele, su tuba ja vaikne tapuaed on lakkamatult kisendust täis. (Gailit 1944: 26)
Raadiot saab siiski välja lülitada. See ei ole Orwelli telescreen.
Tõepoolest, kas ei ütelnud see hull tüdruk, et jätab ta seepärast siia, et -? Kuidas üksainus sõna võib äkki tuiskama panna inimese kogu sisemuse! See on säärane õrn ja habras sõna, mida ei kõlbagi lausuda, mida isagi pole vist ütelnud emale, kuigi nad on elanud üle kahekümne aasta koos. Ehk kui, siis vaid sosinal, silmi kinni pigistades ja keskööl, säärase sosinaga, et liiguvad vaid huuled värisedes ning süda taob lõhkemiseni valjusti. Ja kui seda siiski kord elus üteldakse, sünnib ime, suur ja võima sime, ning siis langeb tugev mees kokku nagu niiste ja temast pole tükil ajal enam midagi. (Gailit 1944: 35-36)
Armastus on armastus, armastus on tunne, tunne on miski mis kestab rohkem kui tunde.
Ent Toora Jookus ei nurise, tal on koguni kindel veendumus, et kõik mehed on nõrgad ja saamatud, nad on pigemini lapsed, kes enesepetteks hoiavad piipe suus ja kasvatavad halle karvu lõua otsas - ei, ei, mehi võib ta vaid haletseda, mitte iial kadestada. Ikka tormavad kuuma peaga edasi ja on õnnetud, kui nende sõnu võetakse tõsiselt. (Gailit 1944: 46)
Androgünist! Siinne Toora Jookus sarnaneb hirmsasti Katarina Jee'le Toomas Nipernaadi-s.
Kas Kelli on käinud kunagi loomaaias ja vaadelnud seal noort karupoega, säärast villast, nurgelist ja tahumatut, astub pata-pata nagu tükike alles vormimata savi. Ei, Kelli ei salli midagi nurgelist ja tahumatut, aga vormimata savitükk tekitab temas otse füüsilist valu. Ta tahaks siit ära, ükskõik kuhu. (Gailit 1944: 52)
Veel misandrismi. Troop: "õige mees" (real man).
Ning Siimen Tara tahaks nüüd rääkida. Ta pole just loodud eriti kõnemeheks, tal puudub sageli vastav sõna ja paras väljendus, kuid see ei tähenda midagi. (Gailit 1944: 59)
Sõna vastavus ja väljenduse kohasus.
Naer, see on midagi ebaharilikku vana Matt Ulli kõrvale. Jumal ise ei naera kunagi, ta on ikka süngelt tõsine. Meri ei naera iialgi, ta oskab olla vaid kargelt karm. Metski kohiseb tuultes ning ta kohinas kuuled pigemini häda. Miks naerab inimlaps, eriti see, kes tuleb sisemaalt? (Gailit 1944: 73)
Loki naerab.
On olnud muidugi raskusi, mis sellest rääkida. Isegi praegu veel, kui Epp Loona laps möödub külanaisest, ei võta nad heameelel teretust vastu. Pigistavad huuled koomale, aga pea ei liigu noogutamiseks. (Gailit 1944: 84)
Huulte kokkupigistamine pidevat olema frustratsiooni väljendus. Mehe sohilaps võib tekitada frustratsiooni küll.
Ja vana Lööne käib möeda küla, ta on täiesti pime, kuid ta käib mööda küla, astub väravaist sisse ja välja, astub kojast kotta, möödub külateel ettevaatlikult kivist, ei talla siblivat kanapoega, - ning keegi ei usu, et vana Lööne on pime. Teda kardetakse koguni - ime küll, inimesel on sada aastat, aga ta ei mõtlegi surmale. Ta on kärsik ja rahutu, on see öö või päev, ikka ta liigub ühest saare otsast teise, vahel seisab ja kuulatab tuuli, raputab lumivalget pead ning pomiseb. Nöid, mõtlevad saarlased. Nad ei räägi sellest avalikult, seda mitte, nad mõtlevad nõnda. Sest iga inimene üle kuuekümne, kui ta ei mõtle surra, muutub nõiaks, sinna pole midagi parata. Neist hoovab külmust ja õudust, nende habutus suus pesitsevad ennustused. (Gailit 1944: 86)
Lööne on vast parim osa sellest teosest. Nõiateooria on ka äge.
Matt Ruhve oli rumal, püstihull. Ta vaid konutas seal koormal ega osanud muud kui ohata: Epuke, Epuke, miks nüüd sedaviisi? kordas vaid ikka. Miks ei jäänud ta isandaks, kel on jagada pisut armu, kuid kes võib ka vihastuda? Miks ei haaranud mind pihast, ei tõstnud tagasi koormale ega annud hobusele piitsa? Kaua ma ikka oleksin karjunud ja teda rusikatega tagunud?! (Gailit 1944: 88)
Siin on isegi raske öelda, kas misandrism või misogünism. Mehelt oodatakse karmi kätt ja naised on "hullud ja uhked". Mees ütles ühe vale sõna, mis pealtnäha ei tähendanudki midagi, aga kandis naisele ebameeldivat konnotatsiooni, ja pulmad jäidki pooleli, sest naine oleks tahtnud aga ei suutnud ennast alandada vabandust palumisega ja mees oli alandlik ning ei tarvitanud vägivalda.
Nad astuvad esiteks Matt Ruhve tallu. Nad räägivad ilmast ja kalapüügist, nad arutavad pikalt, et vargsi on aeg loomi tapma ja soolama hakata, ööd on juba külmad ning egas päevalgi tunne enam suurt soojust. Tehve Lamm ulatab tubakat, nad suitsetavad, neil on aega.
"Jah, tõesti paha ilm," ütleb Matt Ruhve ning vaatab aknast välja.
"Paha jah, kuid ega ta praegu liiga tee," arvab Tehve Lamm. "Vaata talvel, kui algab hülgeküttimine, siis olgu räägitud ilmast."
Nüüd ongi jutt suure vaevaga nihutatud sinna, milleks tuldi. Seda teab ja Matt Ruhve, kuid ta popsutab piipu ja vaikib. Ega temal kõlba jutuga ette rutata. See oleks külalisele haavav. (Gailit 1944: 109-110)
Saarlase faatika. Parem vaikida kuiet öelda mida sul tegelikult on vaja öelda. Nõme viisakus.
Ja nüüd räägitakse uuesti ilmast ja kalapüügist, loomatapust ja talvisest hülgeküttimisest. Popsutatakse uuesti piipe ja on aega. Naised aga räägivad oma uutest kangastest ja tänavusest kehvast põllusaagist. Andersi emal on pisarad silmis, kui ta mainib rukki pisikest tera, kõrre lühidust ja seda, kuidas kartul jäi vihma kätte ning needki mugulad, mis saadi, olid tangusuurused. Jumal, mis küll saab sel talvel! ohkab ta ja pühib silmi. See jutt on tal kauaks südame ligidal, teda pole võimalik rahustada.
Siis jätavad Lammid jumalaga ja hakkavad tulema, sest nüüd on seegi asi aetud. Ega neil olnud tarvis muud kui jätta kindapaar Peeren Andersi lauale. Jäetakse nad sinna, on Eeriku kosjad vastu võetud, tuuakse aga tagasi - noh, siis on häbi ja pole midagi parata. (Gailit 1944: 111)
Siin tuleb välja, et ka Eesti saartel oli veel eelmise sajandi alguses alles traditsioon millest etnoloogid on kirjutanud Ungari põhjal.
Õhtul, kui töö on viidud lõpule, lõikab pereemand sea südame, mao ja osa soolikaid ning kopsu pisikesteks tükikesteks, laob patta, lisab tange ja kartuleid ning keedab supi, mis on nii maitsev, et pere sööb lõhkemiseni, aga ikka ei saa isu täis. Mitmel päeval ei pisteta lusikaid seinaprakku, sest emal on nüüd järjest uusi üllatusi, ning siis on parem, kui lusikas on kohe võtta taskust. (Gailit 1944: 115)
Hiljuti oli redditis TIL (Today I Learned), et keskajal ei olnud lusikad ühiskasutuses vaid igaühel oli oma isiklik lusikas mida kanti kaasas, või, nagu siin ilmneb, peideti seinaprakku.
"Pole viga midagi, Katrina," lausub Matt Ruhve ning rohkemat pole tal kahjuks ütelda. Ta istub seal kastil nii osavõtmatuna ja tõsisena, sest, kahju küll, ta pole enam poisike, kes hakkab oma tundmustega praalima. Eks naine, mõtleb Matt Ruhve, kui ta on tulnud oma eluga üsna lähedale, pea ise oskama vaadata ja näha - ja seepärast on sõnad ja jutud üleliigsed. (Gailit 1944: 120)
Matt Ruhve jaoks on sünad ja jutud alati üleliigsed, jääb mulje. Väikese Katrina ahastuseks muidugi.
Ning meri, mille kohin praegugi kostab siia, astuks nagu veelgi lähemal. See on nende jumal, suur ja salapärane, ikka jälle uus ja muutlik. Ning nemad oma mure ja rõõmuga on nagu tähtsusetud kübemekesed selles lakkamatus rahutuses ja liikumises, kui kivikesed, mida pühitakse järjest siledamaks ja visatakse lõpuks ühes kõntsaga kaldale. (Gailit 1944: 126)
"Tõuseme ja vajume nagu lained mõõtmatus ookeanis. Igavene elu uuendab end surma läbi. Noorus tungib alati tormakalt pääle. Tema rõkkamises ning hõiskamises kõlab kosmilise muusika rühm. Loodusvägede mäss, idas koitev uus hommik." (Kärner 1931: 153)
Eerik Lamm ootab veel pisut. Nüüd tuleb Kelli.
Eerik tõuseb ning hakkab läbi metsa küla poole sammuma. Tal pole ruttu - Kelli võib temast mööduda, kui tahab. Mingu, ta ei lausu ühtki sõna.
Ent kuigi ta samm muutub üha aeglasemaks, ei jõua Kelli ometi talle järele. Eerik kuuleb vaid tippivaid samme, otsekui lind hüppaks puujuurelt puujuurele. Kui nüüd seisatada? Mitte tagasi vaadata, lihtsalt seisatada ja oodata? Jääda liikumatuks nagu kasvav puu. Kas Kelli siis möödub või jääb pisut seisatama, kas või teretuseks? Kas või selleks, et visata pilk, et mis too poiss siin seisab nii liikumatult?
Ta seisatab, pigistab silmad kinni, süda taob nii kiirest. Kui möödub, kuuleb sammude pehmet astumist.
Ta on pinevil ootusest, ta ei julge hingatagi. Ei, ta ei suuda enam, ta avab silmad - Kelli on läinud vist teist teed.
"Oo-hei!" hüüab ta äkki hirmunult. On nagu loom valmis hüppamiseks, kuid ei tea, kuhupoole tormata. "Oo-hei!" hüüab ta veel kord ning jääb kuulatama. Kohiseb vaid meri ning tuulte vilest on mets nagu hirmul, iga ladvaots, iga oksake nagu ruttaks tulise kihuga. Kividki otsekui oigaksid liivas, sammal väriseb lainetades.
Ja siis üteldakse üsna ta kõrva juures: "Eerik!"
Tütarlaps on hiilinud ta manu ning jäänud selja taha seisma.
"Eerik," kordab ta värisevail huulil, "ma tahan vaid sind! Ainult sind!"
Ja ta ei ütle muud. Eerik näeb vaid hetkeks ta põlevaid silmi ning huuli nii lähedal. Siis jookseb Kelli minema, ta lai undruk altpoolt kasukat on täis tuuli nagu pausunud puri. Ning ta jooksu ei saada tavaline naer, ta otsekui põgeneks hädaohust.
Aga Eerik peab pisut istuma kännule, ta ei jõuaks äkki nagu sõrmegi liigutada. (Gailit 1944: 136-137)
Igavlevate noorukite armutants väikesel saarekesel. Omamoodi väga liigutav.
Tõsi küll, nad on näinud tihti vana Löönet liikumas rannal, ta jookseb tormiga ühes nagu must lind. Kuhugi ruttab ta pakitsevalt, ikka rahutu ja ärevil. Ent vana Lööne on pisut iseäralik, küllap on ta juba ammu lakanud olemast inimene. Ta ruttab tormides ja tuiskudes ning nüüd on ta ise juba muutunud raasukeseks sellest tormist, sellest tuisust, sellest õudsest undamisest. Vana Lööne polegi enam inimene, ta on nii vana, nüüd on ta osa rahutust loodusest, surematu puhang, kopsud täis undamist. Sinna pole midagi parata ja seepärast kalurid ei tagahi temast mõtelda või tema käikudest midagi järeldada. Ent kuhu jääb Epp Loona? (Gailit 1944: 139)
Ma kujutan ette, et Karge Mere adaptsioonist saaks väga äge film, või vähemalt lühiseriaal (materjali on piisavalt, et mitu tunniajast episoodi välja venitada).
Ning leitnant Sauvere hakkas võitlema, et maa ja hooned kinnistataks seaduslikult peremeeste nimele. Sõitsid komisjonid kohale, mõõtsid, loodisid, kirjutasid andmed paberil. Kalurid vaidlesid vastu - jäetagu neid rahule, Issand hoiaks! Külavanem Siimen Tara raputas kurvalt pead. Ei, ütles ta, sellest asjast ei saa meile midagi sobivat! Suured perekonnad jäävad hätta, lastetud aga laostavad talud. Põld üksi ei toida, aga kes hoolitseb nende eest, kes ise ei suuda merele minna? Ja kas ei kujune lõpuks nõnda, et jõukamad ahnitsevad aja jooksul kõik maad ja talud enestele, vaesemad aga jäävad nälga ning rändavad võõrastesse elukohtadesse? Ei, sellest pole rääkidag, tehku härrad nii või teisiti, nemad aga jäävad oma kommete ja harjumuste manu. (Gailit 1944: 145)
Saarekesel on kõik söödav ja tarvitatav ühisomand. Põhimõtteliselt, proto-kommunism. Kõik püütud hülged ja kalad jagatakse kogukonna vahel laiali. Ainult hooned ja laekad on eraomand - isegi kariloomad on hädakorral võõrandatavad.
Ja Eljen Karre tuleb. Tal on pisut hirm leitnandi ees. Oleks nagu hinnaline vaas tükkideks lõhutud, kuidas oskad üksikud osad kokku panna? Nad on kõik nii naljakad, need inimesed siin. Nad vaatavad temale kui kuulsale arstile, ta peab igale leidma abi ja lohutust. Nad pöörduvad tema manu igas asjas. Nagu Matt Ruhve äsja. Seisis kaua Siimen Tara kojas, vaatas nõgisesse lakke ja ütles: torm kestab, mitte ei lakka! Perenaine Ahe seisis paja juures, ta vastas: ei lakka jah. Möödus palju aega, Matt Ruhve ütles nüüd: jah, mitte ei lakka, see torm! Sul oli vist asja? küsis Ahe. Pisut nagu oli, lausis Matt Ruhve. Perenaine väljus, tuli siis tagasi jahu ja kartulitega. Ta hakkas pesema pisikesi mugulaid ning ütles: räägi siis, Matt Ruhve, mis on sinu südamel. (Gailit 1944: 146)
Põrgupõhja uut vanapaganat parafraseerides: põrsas Matt Ruhvel võib-olla on, aga jutumees ta ei ole.
"On hea, et tulite," ütles ta lõdisedes. "Olen tarvitanud broomi ja veronaali, kuid miski ei aita. Ma ei mäleta enam ööd, kunas oleksin magada saanud. See võib ometi katastroofiga lõppeda! Ainult siis, kui viibite siin, tunnen end pisut paremini, muutun rahulikumaks ja hakkan tundma uuesti südame lööke." (Gailit 1944: 148)
Ja siin ta on: ainus kord kui olen näinud sõna "kunas" sellist kasutust nagu eesti keele õpetaja juhendab.
Nad istuvad pingile, neil pole millestki rääkida, sest nende valu ja kurbus ei tule suu, vaid silmade kaudu. Nad on harjunud vaikima, need naised, kui aga enam ei jõua, siis pudendavad pisaraid rüppe, ilma et näos liiguks ükski lihas. (Gailit 1944: 165)
See põliseestlaslik sõnaahtruskomme on päris häiriv mõnikord.
"Olen sinuga rääkinud kogu need päevad," ütleb Eerik Lamm, "kogu need päevad, kui viibisin jääl. Sa olid nii lähedal, et oleksin võinud sind haarata käest. Ning kaks musta hüljest patserdas sinu kõrval, olid nii rasvased ja läikivad. aga sa olid peaaegu alasti, kiirgasid jäävälja helenduses ning kuhu astus su jalg, seal hakkas rohi haljendama ja puhkesid õied. Ikka sammusid sa mu ees ja sageli sosistasin ma sulle, et Toomas Andla ei kuuleks, et, Kelli, ma ei jõüa küllalt kiiresti sulle järele!" (Gailit 1944: 171)
Selliste hallutsinatsioonide jaoks oleks päris võimast CGI mootorit vaja.
Nüüd aga algab hülgeküttimine, nüüd on tarvis puhast südant ja rahulikku meelt, seepärast ei hooli nad nii väga kirikust. Nad on veendunud, et hülgeküttimine on siiski teataval määral nõidus ja loitsimine. (Gailit 1944: 175)
Omamoodi aninism. Siin on jumalaks meri.
Ta on kuulnud, et vanad hülgekütid tunnevad kummalisi loitse, et nende suus käivad lakkamatult jubedad mõminad - eks liikunud Matt Ruhvegi huuled, kui ta ronis jäärüsile ning silmitses ümbrust. Aga Eerik Lammil ei tule meelde muud kui lapsepõlve mäng naljakate sõnadega. Ning paremaid oskamata pomiseb ta neid: enkera-kenkera-drikadrulla, kärstena-pärstena-pimpanulla, evera-tevera - bats! (Gailit 1944: 177-178)
"Thus the magic, incantatory function is chiefly some kind of conversion of an absent or inanimate "third person" into an addressee of a conative message. "May this sty dry up, tfu, tfu, tfu, tfu" (Lithuanian spell)." (Jakobson 1981[1960d]: 24) - Jumal ainult teab keda Eerik Lamm oma loitsuga addresseerib. Tõenäoliselt merd.
Neemi Anders, kes seisab isa ja vennaga pisut eemal, jääb kuulatama. Ons see võimalik, et Eerik Lamm nimetas teda äkki kõige rahva ees oma pruudiks? Kas kuulis ta seda õieti? Mu jumal, veri valgub ta põsisse, pisarad tungivad silma - kui hea oleks praegu joosta ning kusagil puu või põõsa varjus nutma puhkeda! (Gailit 1944: 184)
That's your solution to everything, isn't it?
"Hülgeküti naine ei nuta ega halise mehe nähes. Selleks leidku ta endale vaikseid nurgakesi, kuhu ei ulatu võõra silm nägema. Kõik meie elu on mere käes, nõnda sünnib, nagu ta tahab. Seepärast peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla." (Gailit 1944: 208)
Kogu seda tummust ja inimestevahelisi pingeid kehastav metafoor.
"Ei, ei," lausub Katrina kindlalt, "ma ei saa siia jääda."
"Sa ehk vihkad meid?" pärib Iisak Loona.
"Vihkan merd," hüüab Katrina, "seda tujukat ja karget merd, mis võttis mu mehe ja võib võtta veel teisigi. Ma põgenen tema juurest." (Gailit 1944: 251)
Raamat lõpeb nö Title Drop'iga.

0 comments:

Post a Comment