·

·

Moodne Orjus

Kärner, Jaan 1931. Moodne Orjus: Tõsielu-romaan. Tartu: J. Mällo.

Tal oli valus seda tunnetada, ja ühtlasi tal hakkas ääretult piinlik oma vaesusest. See vahtis talle vastu nagu sõnatu, tumm etteheide kelleltki, kes vaikselt ning nurisemata kannatab tema pärast. Ta ei saanud seda enam taluda, tõmbas kiiresti riided selga ja tahtis lahkuda toast. (Kärner 1931: 8)
"It might be true that the average human being was better off now than he had been before the Revolution. The only evidence to the contrary was the mute protest in your own bones, the instinctive feeling that the conditions you lived in were intolerable and that at some other time they must have been different." (George Orwell, 1984)
Alles siis muutus tema meel rõõmsamaks, kui kutsutud võõraste järele hakkasid lahkuma ka kutsumatud, kes kogu aja olid seisnud tummade statistidena. Nagu oleksid nende suud jäänud sootuks lukku, ei lausunud hääd päevagi, vaid kadusid tähelepanemata. Küll aga pidas pristav oma kohuseks tema kätt suruda ja midagi pomiseda enese vabanduseks. Kuid seda polnedu eriti vaja, ta teadis niigi, et sihuke on pristavi amet. (Kärner 1931: 15)
It appears that he felt violated. Isegi head päeva ei jäetud kui tema vara oli oksjonil ära hinnatud ja minema kantud.
See suurereedene norutuju kestis harilikult kogu järgneva pühadeaja. Ja kas ei olnud see nüüdki nõnda? See süngepilvine poolhämarus, haavana veretab õhtueha mändide taga? Kas ei seadnud ta ennast alateadlikult ristilöödud Kristuse asendisse? Kas ei olnud see Kristuse kannatamise müüt üldse mõjustanud ennasthaletsevat pessimismi tema elus? Kristus tõusis surnuist kolmandal päeval, tema aga ei näe oma kannatusil olevat mingit lõppu. (Kärner 1931: 19)
Norutuju ja sügnus on mujal edaspidi muutunud sünonüümseks, kuid "sünk" viitab tõepoolest algupäraselt pilvedele. Meenub Somobe laulusõna, "The weather was in many ways reflective of the man I called dad."
Tema närvid olid viimase võimaluseni pingul. Tema kõrvakuulmine oli terav nagu nõel. Ta kuulis juab suurest kaugusest öise kiirrongi tumedat kõminat. Kuulis läbi kukkumist oksalt ja koera luuravat astumist üle muru. Jaamas olid süüdatud tuled. Ta nägi oma aknast inimeste liiklemist perroonil. Jaamaülema punane müts eraldus puude vahelt külmalt ning hoiatavalt. Siis sõitis rong mürisedes ette. Vedur pahistas suitsu ja valget auru. Pikk vagunite rida säras tuledes. Reisijate tumedaid kogusid vilkus läbi ruutude. (Kärner 1931: 21)
Sama tundmust kogen mina pohmeluses või haigena - silmad kinni, kuid kogu ruum on vaimusilmas erk ja iga heli lähedal ja kaugel on kannatamatult tajutav. Alles romaani lõpuleheküljel tuleb välja, et ka Moodne Orjus on kirjutatud Elvas. Viidete poolest siis Tartu on "linn" ja Elva on "küla". Siit võib veel järeldada, et Kärner elas Elvas üpris rongijaama lähedal ja kus pool.
Ka viimasel ülestõusmispühal ei tulnud tema juurde keegi. Koguni mitte ühtegi sugulast, keda tal siin ümbruses oli rohkesti. Ta oli unustatud sellest saadik, kui tal enam ei olnud raha. Kui tal seda oli, siis muidugi oli ka sõpru ja tuttavaid küllalt. Siis leidsid nad teed tema juurde kas või südaöösi. Aga nüüd ta oli kõigist mahajäetud. See on ju ikka nii, mõtles ta, et inimest hinnatakse mitte selle järele, mis ta ise on, vaid selle järele, mis tal on. Kus sõira, sääl sõpru. Ta on ilma teenistuseta, ta on vaene, tema nime ümber on tehtud halba kõmu. Kes julgeks end veel siduda ühe säärasega? Sellest ei oleks mingit kasu. Pigemini see võiks tuua ainult kahju. Ja nõnda tema juurde ei tule enam keegi.
Olgu, jumal nendega, mõtles ta. Kas maksab selle üle imestuda, sellepärast ennast haletseda? Ta usub, et pisut tunneb inimesi ja teab, mispärast nad on sellised. Need on olud, mis lükkavad neid. See on elu, mis sunnib igaühte hoolitsema ainult enese eest. See on inimlik animaalsus, mis lööb läbi kultuurikesta, kui päevakorda tuleb lihtne olemasoluküsimus. Seda kõike tuleb võtta huumoriga, ilma liigse kibeduseta. Ainult kahju on sellest, et ka osa nõndanimetatud vaimuinimesi leivakannikat hakkam kummardama üle kõige. Kui sool tuimaks jääb, millega peab see siis jälle soolaseks tehtama? (Kärner 1931: 22)
Sellised tähelepanekud, mida märkasin ka Soodoma Kroonikat lugedes, osutavad Kärneri ebatavasele läbinägelikkusele inimloomuse suhtes. Minu arvates on see ehk seotud ka tõigaga, et ta 1946. aastal "haigestus", nagu Vikipeedia ütleb, ja bibliograafiline andmebaas märgib, et ta oli "vaimuhaige Trt-s 1946--58". Naljakal kombel ei ole Moodne Orjus Vikipeedias tema romaanide sektsioonis üles märgitud. Üldse on Vikipeedia sissekanne kummaline: "Looming" sektsioon algab lausega, "Väärtuslikum osa on luule." Kelle andmetel?
Või aga siiski? tema pessimism iseenesest? Kas on siin süüdi ainult laokil närvid? Kas ei ole selles mingit atavistlikku uha, mida viimased sündmused üles keerutaksid tema hingepõhjast? Tema orjadest esivanemate verd, mille vabadusetungid ei ole kunagi leidnud lahendust, mis on käärinud ning roiskunud eneses nagu seisev vesi?
On kummaline, kui kaugel minevikus võivad peituda meie tegude ja mõtete algjuured. Enamasti me ei jõuagi nende kohta selgusele. Siis me laotame arusaamatuses käsi nii eneste kui teiste üle. Aga sellest ajast saadik, kui me hakkame taipama ning endid ja teisi erapooletult vaatlema, me õpime valitsema omi mõtteid ja tegusid. (Kärner 1931: 27)
Kõlab peirceaanlikult, eriti enesekontrolli osa (maakeeli enesevalitsemine). Ka tegude ja mõtete algjuured sobituvad Peirce'i sünehhismiga.
Ta kandis punast kalli nahkkraega mantlit, mis andis tema sirgele ning saledale kehale suursuguse ilme. Tema kahvatus õrnas näos kajastus mingit erilist meelekülmust. Tema suured tumedad silmad vaatasid kõrgete kulmude alt sellise rahuliku läbitungivusega, nagu ei viibiks ta mitte siin, vaid kuskil eemal, nagu vaataks ta kogu aja ainult oma mõtteid, mis viibivad sääl kuskil, kõige nähtava taga. Ja sääl talle kõik on enesestmõistetav, et teda ei eruta enam mingi asi. (Kärner 1931: 30)
Üpris poeetiline see mitteverbaalne kirjeldus (kehv terminoloogia, kuid ei taha öelda "konkursus"). See kõige nähtava taga asuv koht kuhu läbitungiv pilk vaatab on nö middle-distance.
Nõnda kulusid mõned päevad, kuni saabusid jälle vekslitärminid. Siis ta pidi minema alevisse otsima vekslitele vastutajate pealkirju ja tarvilikku raha nende pikendamiseks. See täitis teda nagu alati vastikustundega. Ta kujutas juba ette neid nägusid, üleolevaid, iroonilisi, poolpõlastavaid ja poolhaletsevaid, millega teda vastu võetakse. Ta kuulis kõrvus neid noomitusi ja manitsusi, millega teda ära saadetakse. Ikka ühte ning sedasama kuni tüütuseni. See kõik oli talle alandav nagu oleks ta enese tabanud kerjamiselt. Aga parata polnud midagi. Tuli teha süda kõvaks ja kannatada. (Kärner 1931: 32)
Nagu oleks teadlik, et inimese näopoolet võivad kuvada väga erinevaid ilmeid samaaegselt.
Elu on laat, kus ka kõige süütumat pillutakse poriga. Jälle läbistas Kivirähka vastikusevärin.
Nagu mingi mürk kääris temas, õõnestas salaja tema enesevalitsemisvõimet. Kui rumal, kui mõttetu on see kõik! Kuid inimene peab seda siiski taluma. Oma näolt ära pühkima pori ja minema naeratades edasi. (Kärner 1931: 34-35)
Huvitav kas Kärneri vaimuhaiguslikest tähelepanekutest saaks kirjutada uurimuse? Seda ei saaks vist sooritamata ilma vaimuhaigust romantiseerimata.
Ta valvas vaikselt haige lapse juures, kuni see jäi magama, ja heitis siis ise ka voodisse, riidest lahti võtmata. Kuid uni ei tulnud. Ääretu kibedus täitis teda südant. Kibedus inimeste vastu, kelle pärast nad pidid kannatama. Kibedus maksva maailmakorra vastu, mis on nii ülekohtune ning ebaõiglane. Kibedus lõpuks ka iseenese vastu, et ta ei ole osanud oma elu korraldada teisiti. (Kärner 1931: 46)
Siin on juba näha ühiskonnakriitilisi algmeid mis teose lõpupoole kulmineeruvad tähelepanekuga, et Eesti ühiskond on haige ja vajab arsti vms. Lugesin hiljuti ajalehetükki pealkirjaga "Suurim vihakõneleja enne sõda oli president Konstantin Päts ise" (Ivo Karlep, 28. september 2015). Nimelt oligi Päts 15. märtsil 1934 riigikogu ees väitnud, et "Eesti rahvas on propagandast pimestatud ja haige ega suuda täita kõrgeima võimu kohuseid, mistõttu peab valitsus võtma mõneks ajaks kõrgeima võimu enda kätte." Võib-olla on see kokkusattumus, et mõned aastad varem oli rahvakirjanik just käesolevas teoses just seda soovitanud. Kui vaid viitsimist oleks siis kirjutaks Ivo Karlepile, aga mõtet vist ei ole, sest tema kirjatükk oli suuremalt jaolt ajaloolase Rein Ruutsoo arvamuste ümberjutustamine (sj mitte ajalooliste tõsiasjade, vaid arvamuste).
Siis tuli tema, ikka sessamas punases mantlis, kõndis temast mööda hõljuval mõõdukal sammul, silmad maas, nägu kahvatu, nagu mingis somnambuulses seisundis. Mis läks see talle kord? Ta vaatas teda üsna põgusalt, kui ta kadus puude vahele, ja märkas, et ta niisama vargsi tema poole tagasi vaatas. Kui ta nägi, et tema tagasivaadet on tähele pandud, käänas ta nagu pisut kohkunult pää ära ja sammus edasi. (Kärner 1931: 51)
Mitteverbaalne faatika, või, metakommunikatiivne teadlikkus: "If I know that the other person perceives me and he knows that I perceive him, this mutual awareness becomes a part determinant of all our action and interaction", and "The moment such awareness is established, he and I constitute a determinative group, and the characteristics of ongoing process in this larger entity control both individuals in some degree" (Ruesch & Bateson 1951: 208).
Olles niiviisi tõendanud oma Venes omandatud meditsiinilisi teadmeid, ta ei astunud eesti ülikooli ometi mitte õppima arsti-, vaid õigusteadust. See tähendab: ta maksis igas semestris korralikult oma õppemaksu, kuid loenguile ei läinud kordagi ja eksameid ei mõtelnudki sooritada. Ülikooli ruumides ta käis ainult harva ja nimelt kõige kibedama ihulise häda sunnil. Vähemalt sedagi peab ülikoolis saama lahendama oma kalli raha eest, naljatas ta ise. (Kärner 1931: 61)
Mul on tunne, et see "kõige kibedam ihuline häda" on tõenäoliselt sugutung. Sel ajal ei olnud kombekas taolisi asju otse välja öelda vaid tantsiti ümber teema või jutustati "läbi rooside". Tüüpiline on näiteks fraas "kaela langema". Kui neiu langeb noormehele kaela siis võib sealt järeldada, et toimub ka midagi enamat. Kusta Savipart, kelle ülikooliteed siin kirjeldatakse, ei sarnane kahjuks ühele nö perpetual student'ile, Benjamin Bolger, kelle kraes on hetkel 29 teaduskraadi. Minu arvates on natuke narr nii palju õppida ja nii vähe panustada - EBSCO andmetel on ta avaldanud vaid ühe artikli, Thomas Edisonist ja tehaste leiutamisest, ja siingi pole kindel kas on tegu sama isikuga.
Männid muutsid oma värvi, suur kask Kiviräha akna all seisis üleni nooris lehis, aedviljade värske muru kattis peenraid. Kogu maja uppus haljusse. Kevad tungis sisse uksest ja aknast. (Kärner 1931: 65)
Kummalisim kasutus sõnale "muru" mida ma olen kohanud. Muru on seega igasuguste madalate taimede roheline osa?
Ta tundis oma silma ja kõrva, iga oma ergukiu ja nahatäpiga seda kasvamise ning õitsemise kirge, mis hoovas nähtamatu lainena puust puusse, lillest lillesse. Seda elu edasiandmise õhinat, mis kostis helisedes ühe linnu laulust teiseni. (Kärner 1931: 65-66)
Teos sisaldab päris palju taolist looduskirjeldust. Üldse, päris paljudes tolleaegsetes teostes on ohtralt sisutäidet mis tegeleb looduse ilu lahkamisega. Siin aga on tähelepanek "elu edasiandmise õhina" kohta tõene: linnulaul on sisuliselt paaritumissignaal. Üks SMBC koomiks isegi tegi selle kujul nalja. Mul ei õnnestu seda hetkel üles leida, aga leiutati tõlkeaparaat loomariigi jaoks ja metsas jalutades kuuldakse kuidas linnud muudkui hõikavad "Fuck me! Fuck me!".
Kivirähk tervitas. Ta vastas sellele vaevalt kuuldava torisemisega. Oli tunda, et ta meelsamini vaikiks ning mõtiskleks enda ette kui kõneleks.
Nad vahetasid mõne pääliskaudse sõna ilmast ja põllutööst. Siis kulus tükk aega vaikides. Selle vanamehega ei olnud kerge jutule saada.
Tema nägi oli süngelt tõsine, läbinähtamatu ning peaaegu ükskõikne. Kas oli ta õppinud oma tundmusi varjama? Oli ta niivõrt kibestunud elust ja inimesist, et kartis neid endale lähedale lasta? (Kärner 1931: 67)
See vanamees on metsavaht Tehvand, kellega Kivirähk siin sobitab juttu. Edasi hakkab Tehvand pidama pikki poliitilisi monolooge, sest ta poeg oli Tallinnas olnud kõrgel kohal. Selle pojaga sõbruneb Kivirähk lähemalt ja teose lõpus on neil päris diip vestlus Kiviräha olukorrast. Selle lõigu siin tuleks vist inglise keelde tõlkida millalgi, sest see on üks olulisemaid seiku faatikast. Tuleks ka analüüsida, sest peale ilmast rääkimise on tegu siiski suhte algatamisega (st saab ka sotsiaalsete tehnikate seisukohast vaadata).
Oli tal aga raha juba taskus, tema meel muutus korraga üsna rõõmsaks. Ta oli sootuks unustanud oma endise kibeduse, oma südames ta ei tundnud enam viha kellegi vastu. Milline nõiavõim on siiski rahal, ka säärasel väikesel summal, et see teeb kohe inimese nagu uueks. Kogu maailm ning elu paistab korraga hoopis teises valguses. Kõikjal aina repiad, sõbralikud näod ja elav, rõõmus liiklemine. (Kärner 1931: 79)
Seda olen ka ise tajunud, et kui pärast tühjade taskutega elamist natukenegi raha valgub on ellusuhtumine ja maailmavaade hoopis rõõmsam, isegi kui seda ei jätku kauaks. Kõikjal sõbralike nägude nägemine võib aga olla emotional contagion'i mõju: kui sa käid naeratades ringi siis vastutulevatel inimestel on raske ka mitte naeratada, kasvõi hetkeks. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu, nagu öeldakse. Suuremas plaanis on see muidugi illusioon, sest teised inimesed ei ole päriselt sinuga koos õnnelikud vaid kuvavad tahtmatut reaktsiooni.
Mis oli temaga juhtunud? Milline peronospora kasvas tema ajus, mis tegi haigeks ning virilaks kõik tema mõtted? Ta vabises nagu palavikus, kõik tema närvid põlesid, ja süda, see tagus nagu haamriga vastu rinnakorvi. (Kärner 1931: 82)
Kärneri vaimuhaiguse tekkepõhjuseid võib otsida just tema majanduslikust olukorrast. Statistiliselt käivad sellised asjad käsikäes. Samuti vaesus ja terviseprobleemid. Kindlasti mängib olulist rolli ka sotsiaalne isolatsioon, mida nägime ülal, sest selle seos vaimu- ja terviseprobleemidega on just praegusel ajal suure uurimise all.
Kivirähk jälgis neid kogu õhtupooliku läbi akna, istudes oma laua juures ja jätkates oma pooleliolevat tööd. Ta nägi, kuidas Adalbert Laul Ritast-õele nihkus aina lähemale, kuidas nende pilgud alguses nagu kobades ja uurides peatusid teineteisel ja siis järjest rohkem sulasid vastastikkuseks sümpaatiaks. Ohtuks olid nad juba niivõrt leidnud ühist keelt, et lahkusid käsikäes õuest ja jalutasid aeglaselt metsa poole. (Kärner 1931: 84)
Mine võta kinni kas käsikäes metsa poole aeglaselt jalutamine on jällegi läbi lillede millelegi viitamine. Aga hoopis paelub mind see kas Adalbert Laulu kummaline nimi ei ole mitte viide Friedebert Tuglasele. Millegi pärast kujutasin just teda ette Adalberti kirjeldusi lugedes. Aga võib-olla on kokkusattumus, just nagu peategelase nimi Kivirähk tänapäevane kirjanik Andrus Kivirähk.
Kui nad õhtu eel tagasi tulid ja uuesti oma kohtadele asetusid, näisid nad mõlemad kurnatud ning väsinud. Mehe palged hõõgusid, tema silmis oli segane palavikuline läige. Ta vahtis vaikides oma ette ja mängis kasteheinakõrrega, pööritades seda aeglaselt sõrmede vahel. Tütarlaps lamas tema kõrval mingis kannatava süüdlase poosis. Tema sõrmed nippisid kohmetult oma kleidi rinnaesist. Mis oli nendega juhtunud metsas? Kas olid nad kohanud proua Kilpi, tülitsenud tema pärast? Või olid nad milleski pettunud teineteises? Ja nüüd üks põrnitses sellepärast, kuna teisel sellest oli kahju? On ka probleemid, millega maksab oma pääd vaevata. (Kärner 1931: 88)
Tahtmatult meenub oma üheksanda klasis väljasõit ja ööbimine mingis kämpingus kus noorukid muidugi suitsetasid ja tarvitasid alkoholi. Kui klassi ilusaim tüdruk ja istuma jäänud sportlik ja populaarne poiss jäid natukeseks kaduma ja naasesid siis esitati neile ka taolisi küsimusi: Miks te higistate? Miks te näost punased olete? jne. Mida te tegite metsas? Everybody alread knows.
Oli see tütarlaps temasse armunud? Miks oli tema pilk nii kummaliselt pehme ning niiske, kui ta temale otsa vaatas ja temaga kõneles? Miks libises tema vari üle tema näo, kui ta temale teatas, et peab minema? On ta üks sääraseid, kes armub kergesti igasse võõrasse mehesse? (Kärner 1931: 91)
Inglise keelde ei saa seda pilku tõlkida kui soft and moist ilma, et see kannaks teatud konnotatsioone. Sealjuures terve teos pärsib Kivirähk lühikese-paksu naabritüdruku lähenemiskatseid. Tubli abielumees.
Margarete? Aga, jumal, mis on tal tegemist tolle Margaretega? Miks tuleb tema nimi talle alati meelde? Miks ei lahku tema kuju enam tema silmade eest? Kas on ta tõesti armunud, sipleb kõrvuni amoori kavalalt ülesseatud võrgus nagu mõni elutundmatu poisike? Veripunane mantel, valge špits, roosa siidpael - mingi segu suursugusest ja kõige panetunumast väikekodanlusest. See ei ole ometi mitte tema maitse. (Kärner 1931: 94)
Pidin siiski Õigekeelsussõnaraamatu lahti lööma. "Panetuma" on harjumuse tõttu tuimaks muutuma, ka "paadunud" ja "tardunud".
Ta vajus toolile laua äärde, toetas pää ühe käe najale ja hakkas teisega paberile kritseldama mõttetuid, segaseid sõnu. (Kärner 1931: 100)
Meeldib. Lihtsalt meeldib.
Ta ei vaadanud aknast välja, aga tundis, kuidas keegi akna alla ilmus ja talle oma suurte, sügavate silmadega otsa vaatas. Ta tundis seda pilku oma näol ja kätel nagu mingit teravat, selgesti tajutavat asja. (Kärner 1931: 100)
Hiljuti oli redditis ka teema selle kohta, et miks me tajume seda nii selgesti kui keegi meie poole, eriti otsa, vaatab. Mul ei olnud muud lisada kui viidata Ralph Exline'i varajastele katsetele 1960ndatel milles avastati, et ahvid lähevad marru kui neile otsa jõllitada ja hakkavad oma puuris ringi visklema ja seinu peksma; sama asi juhtub kui puuri ja inimese vahele asetada suur vinüülplaat ja teisel pool inimene jõllitab umbmäärast kohta kus ahvi silmad peaksid olema. Ma ei oleks üldse üllatunud kui millalgi avastatakse, kui seda juba ei ole tehtud, et see ajukäär mis tegeleb silmade ja suude tuvastamisega teeb sellistel puhkudel ületööd (st aktiveerub magnetresonantsi all vaadatuna).
Oligi päris naeruväärne mõtelda, et temast selles eas võiks veel saada korralik talusulane. See oli vaid neurasteeniku tuju, mis ei viinud kuhugi välja. See lõppes ääretu väsimatusega kehas ning valudega pihas ja ristluis. See näitas, et tal ei olnud enam pääsu sellelt teelt, millele ta juba paar aastakümmet tagasi oli astunud. Selle aja sees ta oli võõrdunud taluelust, oli enese lõplikult lahti juurinud maast. Ja nüüd oli hilja sinna tagasi pöörata. Kogu tema minevik rippus tal kätes ja jalus nagu raske kivi. (Kärner 1931: 102)
Tähendab, ennast on raske tagasi maasse istutada? "Neurasteenia" on närvinõrkuse sünonüüm. Need psühhomeditsiinilised terminid selles teoses iseenesest moodustaksid ühe osa, kui võtta käsile Kärner ja tema vaimuhaiguse kajastus tema teostes.
Õieti mitte kogu asi, vaid üks ainus võrdlus, üks veider mõte, et tol härral on härja silmad. Eks ole, see on ju päris veider mõte? Ja nüüd ei lähe see mul enam meelest. Ma näen nii selgesti neid härja silmi enda ees, nagu oleksin ma mõni härjavõitleja ning seisaksin parajasti tsirkuse areenil. Ma tean, need saavad mulle nüüd tükiks ajaks mingiks kinnismõtteks, millest ma ei saa vabastuda uneski. Olen juba varem läbi elanud midagi sarnast. Olin kinos ühes Indiaanlase kättemaksu nimelises filmis näinud madu, kes lasti läbi lahtise akna põrandale asetatud kinniseotud mehe kallale. Ja mitu kuud pärast seda ma ei saanud magama heites kustutada tuld. Pimedas ma nägin aina madu liikuvat oma voodi kõrval. Ütelge, kas see pole hullumeelsus, või vähemalt selle algus? (Kärner 1931: 117)
Härjasilmad ja härjavõitleja osa viitab eelnevale episoodile milles Margarete mees seisab keset teed ja peatab Kiviräha, et teda süüdistada oma naisega vahekorras olemises. Tegelikult on see Margarete koolivend FriedeAdalbert kes "käib metsas" koos Margaretega. Mao ja unenägude osa oleks olnud hea teada kui ma kirjutasin (olematute raamatute põhjal) pseudo-teadusliku tüki unenägudest. Ma kirjeldasin midagi sarnast sellele kinnisideele, aga väljamõeldud allikates. Tsitaadi viimane lause on ennast-teostav ennustus, kas pole? Muideks, see Indiaanlase Kättemaks on tõenäoliselt Revenge (1928), mida tõlgiti eesti keelde kui "Mustlase kättemaks" - ehk Kärner eksis ühe sõnaga.
"Vaevalt tosin aastaid on kulunud sellest meeletust maailmasõjast, ja mida me näeme, kuuleme? Igal pool täristatakse aina relvi, õhutatakse vaenu, külvatakse tuult. Juba käivad kõikjal ringi mesiste nägudega surnumatjad ja sabakuubedes raisakullid ja sosistavad õrritades: kui tuleks sõda, läheks elu jälle lahedaks. Ja see sõda tuleb, küllap näete. Riigid seisavad riikide, klassid klasside, parteid parteide ja iga inimene iga inimese vastu. Igaüks näeb teises võitlejat, kes kätt sirutab tema omanduse järele või kipub alandama tema prestiiži. Söödamaa on jäänud liiga kitsaks. Peab muist kariloomi maha tapma, muidu ei saa härrad enam edasi. Tuleb sõda, mille kohutavat ulatust me ei oska kujutellagi." (Kärner 1931: 118-119)
Nägime, oli kohutav. See on noor Tehvan kes siin tulevikku ennustab, kahjuks õigesti. Paneb mõtlema, et kui ma siin blogis kirjutan, et raudselt peagi üritatakse Eestimaad jälle Venemaa oblastiks muuta, nagu meedia viimasel ajal pasundab. Olgu siis märgitud, et minu kõhutunne ütleb, et kui Venemaa võttis Krimmi "tagasi" üsna pea pärast olümpiamänge, siis Eestil tasub olla ettevaatlik kui Venemaa peaks pärast 2018. FIFA maailmameistrivõistlusi taas minema äksi täis ja Baltimaid jälle "tagasi võtma". Isegi praegust Venemaa kaarti vaadates läheb kõhust õõneks, sest Venemaast läänes on Krimmi ja Kaliningradi vahel täpselt paras ristküliku-kujuline ala mille Vene Impeerium võiks jälle endale võtta, ja kui juba suuremaks võtmiseks läheb siis võtta ilus lõik koos Baltimaadega.
Kui palju on kogu maailmas neid vaimuinimesi, kes julgevad ujuda vastu voolu ja ka hädas ning viletsuses truuks jäävad oma veenetele, tõelisi kultuuriinimesi? (Kärner 1931: 119)
Kolm.
Kivirähk märkas tema sisemist rahutust, tundis, kuidas ta kogu oma olemusega kippus oma armastatu juurde. Ta tundis nende mõlemate keha põlemist, nende janust igatsust teineteise järele, nende suurt ja ülevat armastust. See hoovus temasse igast nende pilgust, sammust, käeliigutusest, igast nende südametuksest ja hingetõmbest. Tal oli otse valus seda tunnetada, aga ühtlasi ometi häämeel, et tänapäev veel olemas on sellist puhast, sügavat armastust ja sellist sädelevat teineteise leidmise õnne. (Kärner 1931: 124)
Need osad teosest mis kirjeldavad noore Tehvani ja Ines Sahlweide läbikäimisi on põhimõtteliselt softcore pornograafia (pehmeporno?).
Milleks ta seda kõike nii pikalt ja laialt seletab, küsis Kivirähk eneselt. Aga muidugi: tema põskede ebatavaline õhetus ja hääle värin kõneleb küllalt selget keelt. Ta armastab siiski seda naist ja tahab ennast õigustada tema, Kiviräha, ees, sest ta on neid sageli näinud koos. (Kärner 1931: 128)
See põskede õhetus ja hääle värin räägivad... keha?... keelt?
"Või arvad sa," jätkas Pahkel, "et sa sellega jääd ilmatoeks, kui sa ei võta tilka viina. Küll näed, kärvad veel ennemini ära. Kõik tõbed ja taudid tulevad sulle kooris kallal, kui sa vahel oma sisekonda ei desinfitseeri."
"Õigus!" hüüatas advokaat. "Ma olen seda ikka ütelnud, et viin on kõige parem rohi iga nohu ja ohu vastu. Proosit." (Kärner 1931: 131)
See on päris esimene kord kui ma kohtan sellist asja nagu ilmatala (siin "ilmatugi") kirjanduses. Selle sõna õpetas mulle suhteliselt hiljuti isa. Ühtlasi on selles lõigus kajastav filosoofia see mida mu isa järgib.
Tõsteti klaase, sunniti teda jooma, žestikuleeriti ja trallitati. Advokaat haaras pahema käega lauast kinni, sirutas parema käe ette ja kutsus komissaari sõrme vedama. Komissaar võttis kutse vastu. Jalad seatu vastamisi, käed löödi kokku, ja ähkides ning puhkides läks lahti plaanitu, rüselev sõrmetirimine. Mõlema nägu punetas, higi tilkus üle põskede, sõrmekondid ragisesid, põrand naksus ja põrises. (Kärner 1931: 135-136)
Ja see on täpselt teine kord kui ma kohtan kirjanduses sõrmevedamist. Esimene kord, kummalisel kombel, on Kärneri Soodoma Kroonika kuuendal leheküljel. Olen ühes seminaris küsinud inimestelt kas nad teavad mis see on, aga vastus oli negatiivne. Mina mäletan seda oma lapsepõlvest. Võib-olla ei mängita pöidlasõda ka enam ja seegi on varsti ära ununenud? Nah, thumb war on võõrsil ka, aga sõrmevedamise kohta ma ei ole kindel. Sisuliselt haagitakse nimetissõrmed ja tõmmatakse - kelle poole tõmmates teine lahti laseb on võitja.
Kas olen ma tõesti sattunud võõra kera pääle, mõtles ta ja taandus tuppa. Ta lükkas mõlemad aknapooled pärani, istus laua juurde ja jäi üksisilmi vahtima pilvede kerkimist taeval. (Kärner 1931: 147)
Koos füüsikateaduse arenguga muutuvad ka metafoorid. Nüüd küsiksime, kas oleme paralleeluniversumisse sattunud?
Siis pööras ta oma pilgu lõunasse ja tõmbus ehmunult akna juurest tagasi. Nagu ääretu hall laviin veeres säält uuesti üles vihane pilvelohe. Tuul paisus kiiresti ja muutus peaaegu tormiseks. Mõne minutiga tõmbus sünge kate üle kogu taeva. Äike puhkes kahekordse jõuga. Vihma valas nagu olks ülalt tuhat koske alla kohamas. Välgud sähvisid peaaegu vahetpidamata. Kogu laotus oli täis valutuld. Pimedus metsa all paistis selle tõttu veel sügavam ning mustem kui enne. Ajutine vaikus äikese mürina ja vihma kohina vahel oli nii kurjakuulutavalt tühi, et seda otse valus oli taluda. Selles vaikuses ja pimeduses ta tundis julma selgusega oma inimlikku osa. See on nii naeruväärselt väike, nii ääretult tähtsusetu aja ning ruumi lõpmatuses. (Kärner 1931: 151)
Epigraafivääriline. Muidugi saab seda kasutada, et osutada kuidas Kärner tõepoolest tajus julmema selgusega kui teised inimese ääretult, naeruväärselt tähtsusetut osa aja ja ruumi lõpmatuses.
Ah, see tapvalt vägev ja hukutavalt ilus öö. Õudne üksindusehirm ja põletav igatsus kokkukõla järele. Suur, sügav armastus. Meeletu tung välja tühjusest. Moraalne seadus igaühe südames. Usklik hardumus, mis painutab põlvi jumala ette. Jumal - meie isa põlvest põlve. Jumal, kes viib inimkonda edasi läbi igaviku. Kõlbeline kett, mis seob ta üheks aastasadadest aastasadadesse. Tõuseme ja vajume nagu lained mõõtmatus ookeanis. Igavene elu uuendab end surma läbi. Noorus tungib alati tormakalt pääle. Tema rõkkamises ning hõiskamises kõlab kosmilise muusika rühm. Loodusvägede mäss, idas koitev uus hommik. (Kärner 1931: 153)
Ka epigraafivääriline. Kurat küll Kärner lõpeta ära see sügavamõttelisus. Midagi head sellest ei tule.
"Näe, üsna terane teine veel," lausus Kivirähk.
"Võib-olla saab siiski terveks," vastas Kivirähk ja küsis siis: "Kuidas teil's nüüd läheb kah?"
"Mis ta läheb või on," lõi metsavaht käega. "Mis sel vaese teenija elul minna? Visiseb nagu tuli toores puus: ei saa sa edasi ega tagasi." (Kärner 1931: 159)
Nüüd juba teine kord kui kohtan seda kõnekäändu. Esimeses olevat üks noormees "elanud nagu tuli toores puus." (Madarik 1955: 9)
Meie inimesed on ju püsti hullud. Kõik on kangesti tähtsad ja ennast täis. Ja juhtud sa ühele säärasele ülema, et pole ta ühti oma ninaga maailma ülalhoidja ega ammugi mitte ainus ristiinimene maailmas, siis on ta sul kohe kätega karvus. (Kärner 1931: 161)
See metsavaht Tehvan ikka ei lõpeta. Aga eks mujalgi tolleaegses kirjanduses on juttu eestlase suurushullustusest. Kurb asi selle juures on, et varsti peaaegu sajandiga pole selles vallas väga palju justkui muutunud. Muust võib järeldada, et ilmatala on "maailma ülalhoidja".
Ta mõtles salaja värinaga tagasi tõelikkusele. Auto, lennuk, kino ja raadio, silmapilkne sex appeal. Kogu inimkonna on vallutanud mingi kihutamise maania, mingi kiiruse hullumeelsus. Kas ei kihuta ta nõndaviisi täie auruga kuristikku? Metsavaht Tehvan arvabki, et ega ta enam üle saja aasta kesta, kui ta samas suunas edasi läheb. Kas on see vanamoodsus, ebausk, tagurlus?
Kui inimhing oleks kella mehhanism, mida saaks lahti võtta ja parandada, kui ta on läinud rikki. Aga see'p see on, et mehaaniliste seaduste järjest pinevam rakendamine isiku ja inimkonna ellu aina rohkem segi paiskab nii üksikinimese kui kogu inimkonna hinge. Meeletu revanši-idee rahvuste ja klasside vahel. Hullumeelsuseni ulatuv rekordivaimustus. Võidujooks nugadega hambus. See on tänapäeva "terve egoismi" ning tehnilise elukäsituse tulemus. (Kärner 1931: 171)
Inglisekeelseid sõnu kohtab tollases kirjanduses tõesti harva (Gailiti Nipernaadis oli vist mingi seik kus teeseldi inglast, aga muist ei meenu midagi). Inihminge kohta käiv lause... mul pole tekste kuhu neid epigraafideks panna! Ehk tulekski Karnerist ja hullumeelsusest kirjutada midagi? Igatahes, selle lõigu lõpus hakkab ta arutlema ühiskonnaprobleeme mis kulmineerub katkendiga mis meenutab Konstantin Pätsi kuulsat "vihakõne". Ma ei olnud seda lugedes ära märkinud ümberkirjutamiseks, aga kuna see meelest ka ei lähe siis tuleb siiski ümber kirjutada:
Kas ennustab kanarbik õnnetust? Kas kuulutab suur kirjurähn haigust ja surma? Adalbert Laul igatahes kardab seda. Ta laskis oma maja katuseharjalt eemaldada kõik, mida rähnad varemini toksisid ning kasutasid oma alaseina. Aga kas on sestsaadik majast lahkunud haigused või sinna sattunud eriline õnn? Kas ei ole see tänapäevani jäänud õnnetuste majaks?
Rumalus ning ebausk puha. Ning tema mõtted hüppasid jällegi teisele ainele. Mac Donaldi, Brüningi ja Pätsu ringsõidud. Maailma majanduslik kriis. Fašistlikud ja kommunistlikud võimuhaarangud. Laostuva, degenereeruva inimkonna rahutu, kääriv igatsus pääseda ummikust. Enesepõletamisest ning alatisest ajujahist hullunud psüühi rabelev valus tung korra ja kokkukõla poole. Alateadlik tarve mingi lepitava jumala, kas või maapäälse diktaatori järele.
Aga kas ei ole usk mõne diktaatori või presidendi kõikvõimsusesse samasugune rumal ebausk kui usk mõne lille või linnu pahatoovasse mõjusse? Kas ei ole meeletu egoism, ääretu naudinguiha, keha- ja rahaorjus olnud see, mis meid on viinud ummikusse? Kas ei ole selle teenistusse rakendatud kõik need masinad, mootorid ja propellerid, mille igavene huugamine meid on väsitanud ja meie hinge laostanud? Oma sügavamas tuumas me oleme vaimselt laisad, iseloomult lõdvad ja kõlbeliselt jõuetud. Meil ei ole mingit suurt igatsust, mingit suurt kirge, mis kihutaks meid looma uut, õiglasemat ning paremat elu. Igaühte üksikult ja kõiki koos. Ootame kõike abi väliseilt võimudelt. Veeretame kõik ebaõnnestumise süü samuti väliseile mõjudele. Oleme oma erakonnarähnasid niikaua lasknud toksida oma katuseharjul, et nüüd otse karjatame diktaatori järele, kes peletaks need rähnad sootuks eemale. Aga kes ütleb, et selle järele küllus ja õnn meie majja asub?
Ei, ei, mingi pööre peab tulema. (Kärner 1931: 172-173)
Nüüd üle lugedes siiski tundub, et Kärner pigem vaidleb diktatuuri vastu kuiet poolt, ja võib-olla tekkis mul see assotsiatsioon üldse seepärast, et haigust, Pätsi ja diktatuuri on nimetatud samal leheküljel? Või see, et keegi on raamatus siinse eelviimase lõigu osa "Oma sügavamas tuumas" kuni "Aga kes ütleb" kõrvale hariliku pliiatsiga tõmmanud kriipsu, et seda välja tuua ja rõhutada. Siiski, nüüd pakuks ma, et võib-olla vaenas Konstantin Pätsigi tüpomaania ehk oma nime nägemine trükistes või avaldistes. Ehk toodi talle käesolev kirjakoht lugeda, sest teda oldi siin mainitud? Oletame, et Päts luges lehekülje viimasel real olevat nõudmist, "Ei, ei, mingi pööre peab tulema." ja põmm, üleriigiline kaitseseisukord ja vaikiv ajastu.
See on üks inimloomu kõige põhilisemaid, kõige tugevamaid omadusi: paheline uudishimu, mille eest ei ole keegi kaitstud. Mõnulev sorimine kõigis inimlikes toimingutes, kahjurõõmus ning parastav irvitamine selle üle, mida muidu vast võidaks pidada ilusaks ning pühaks. Et ärgu nad katku endid midagi kirjude hilpudega, me teame küll ja avastame kogu rahvale, mis on selle all. (Kärner 1931: 178)
Asjad mis ei muutu. Vt nude pictures of Justin Bieber.
Seda naeruväärsust ongi vist taibanud need meie diplomaadid, kes on põgenenud meie kitsaist piirest ja väljas enne kõige hoolitsevad oma püksi kantide eest. Nad on kahtlemata meie kõige suuremad riigimehed. Nad oskavad vääriliselt hinnata pükste tähtsust. Sest püksid on kõige tähtsam ese inimese elus, neid peab hoidma rohkem kui oma hinge, neid ei tohi kunagi kaotada. (Kärner 1931: 178-179)
Ma tean, et ta ironiseerib, aga see on omamoodi tõsi. Selle põhjal võiks isegi formuleerida pükste filosoofia, püksoofia.
Suur rahu ümbritses kogu maja. Ühtegi inimest ei olnud näha. Ei kuuldunud ühtegi häirivat häält. Ainult heinaritsikas siristas rohus oma ühetoonilist, pisut melankoolset viisi. Ning seegi oli nii ebamäärane, nii tasaselt kumisev, et ta seda pigemini võis pidada omaenda kõrvade kuminaks.
Omaenda? Kas oli ta siis tõepoolest olemas? Talle näis silmapilgul kõik see, mis teda ümbritses, niivõrt kummaline, et ta enam ei tajunud oma minasust. Ta ei tundnud enam oma keha, oma reaalset asendit, oma ühtekuuluvust teiste inimestega. Ta tajus ainult ühte mõtet, üht fiktsiooni, mis rippus kuskil selles ebatõelises, viirastuslikus ruumis. (Kärner 1931: 184)
Kõlab nagu egosurm, või vähemalt mingiugune seotud häire. Loetavasti on inimesi kes püsivalt käivad ringi teadmata kes nad täpselt on, kus on nende kehapiirid, isiklik ruum, jne. "Minasus" teeb vist mõttetuks "isemuse" mõiste. Aga eks iseendale viitavate terminitega on alatine häda. Alles hiljuti õppisin Grinkerilt, et inglise keeles saab ka öelda "I-ness".
See on kunsti põhiprobleem: mõista inimest ja teha teda kaasinimestele mõistetavaks. Leida lihtne, siiras sõna selleks. Ma ei oska seda veel, järelikult: ma ei ole veel kuigi kaugele jõudnud. See oli mõte, mida ma ennist tahtsin ütelda. (Kärner 1931: 197)
Kärner oleks nagu Susanne Langerit lugenud. Aga eks mõlemad oletatavasti toetuvad sajandi alguse Saksa esteetikateooriale.
Neil oli veel raha, kuna see teiste kodanike käest juba hakkas kaduma. (Kärner 1931: 215)
Lõpetuseks veel üks keeleline tähelepanek. Sellest ajast saadik kui mu karm ja pedantne eesti keele ja -kirjanduse õpetaja kutsekoolis selle selgeks tegi olen ma andnud endast parima, et kasutada õiget vormi "kunas", a la "kunas sa saabud?" selle "kuna" asemel mis peaks olema põhjuslik "asjad on nii kuna see ja too". Siin näen ma esimest korda kasutust mis toob selle erinevuse teravalt esile. Kivirähu kõrtsiseltskonnal on veel raha, aga mitte selle pärast, et see teiste käest juba hakkas kaduma, vaid samal ajal kui see teistel hakkas kaduma. Ühtlasi, Augusti Gailiti Karge Meri mille märkmetega tegelen järgmiseks, sisaldab tõepoolest ainust kirjakohta kus ma olen päriselt trükimustas näinud sõna "kunas".

0 comments:

Post a Comment