·

·

Alternatiivimärkmed (1)

  1. Sel suvel otsustasin oma bakalaureusetöö teemat muuta ja George Orwelli 1984 asemel tegeleda ühe 19. sajandi filosoofiaraamatuga mille leidsin kevadel, Herbert Spencerist kirjutades, internetiarhiivist (archive.org). Selleks on E. R. Clay The Alternative: A Study in Psychology (Macmillan & Co., 1882). Töö autor on problemaatiline, sest E. R. Clay on varjunimi mille taha internetiallikate järgi varjus keegi Edmund Robert Kelley. See meikib täielikult senssi selles mahus, et "Clay" ja "Kelley" on, vähemalt tugeva šoti aksendiga hääldades, kõlapildiliselt ekvivalentsed. Autori isikust pole aga midagi teada, sest ei Clay ega Kelley kohta pole vähemalt internetis ülesleitavat informatsiooni. St täiesti vabalt võib väita, et tegu on anonüümse autoriga. Seda enam, et traditsiooniliselt ongi teosele viidatud ilma autori nimeta (The Journal of Speculative Philosophy äsjailmunud raamatute nimekirjas (1883), J. Burns-Gibson'i poolt Mind'i (1883) kirjutatud arvustuses, ja William James oma The Principles of Psychology-s (1890)). Autori nimi tõepoolest ei ole raamatu tiitellehel, ega kuskil mujal raamatu sees, ära märgitud (erandina on mõnele skanneeritud versioonile käsitsi peale kirjutatud E. R. Clay nimi).
  2. Oma tulevase bakatöö pealkirjaks olen mõelnud välja "Alternative semiotics, or, the semiotics of The Alternative", ehk "Alternatiivne semiootika, või, Alternatiivi semiootika", mis on nagu mäng Jakobsoni/Špeti loosungil "the grammar of poetry and the poetry of grammar". See tundub tabavam kui nt "A semiotic interpretation of an anonymous 19th century study in psychology". Ühtlasi võtab kokku minu eesmärkide duaalsuse: ühest käest näidata, et The Alternative sisaldab päris palju (implitsiitset) märgiteooriat, eriti mis puudutab nö loomulikke märke, ja teisest käest, et kui raamatu analüüsi kaugemale viia, nagu raamatu "Advertisement"-i kirjutanud Henry Sidgwick soovitab, siis võib sellest areneda semiootiline lähenemine mis oleks alternatiiviks Peirceaanlikule semiootikale.
  3. Alternatiivi uurimine semiootilisest vaatevinklist on mitmeti põhjendatav. Üks põhjustest on kindlasti vähene tähelepanu 19. sajandi mõtlejatele. Thomas A. Sebeok on kirjutanud ("The Semiotic Web", 1975) Morrist järgides, et semiootika ajalugu tuleks kirjutada kas oluliste sekundaarallikate põhjal (nt loogika, lingvistika või meditsiini ajaloo-raamatute põhjal) või, mis on austusväärsem tee, pöörduda otse primaar-allikate endi juurde. Semiootika ajaloos olulise tähelepanuta 19. sajandi mõtlejate hulgast viitab ta näiteks sellistele nimedele nagu Johann Jakob Engel, Theodor Piderit, Louis Pierre Gratiolet, Ludwig Klages, ja Rudolf Kleinpaul. Siia võib veel lisada Oleg Sus'i poolt ("On the genetic preconditions of Czech structuralist semiology and semantics", 1972) mainitud mõtlejad nagu Franz Brentano, Kazimierz Twardowski, Anton Marty, Friedrich Theodor Vischer, ja Josef Durdík. Kõikide nimetatute puhul on kahjuks nende uurimist takistanud keelebarjäär.
  4. E. R. Clay Alternatiiv on kirjutatud küll arhailises, kuid suuremalt jaolt väga ligipääsetavas, inglise keeles. Tegu on nimelt Viktoorianliku inglise keelega (nö Victorian English), mis tänapäeva luejale on kahtlemata natuke kummaline, võiks öelda "lilleline" (flowery), aga vähemalt raamatu esimeses pooles mis tegeleb defineerimistööga, enamasti väga lihtne, või nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, "müratu" (noiseless). Sellegipoolest võib just arhailine keel olla üks suurimaid takistusi nende ideede tõlkimisel tänapäeva semiootika tehnilisse keelde.
  5. Raamatu käsitlemist kergendab oluliselt tõik, et selle digitaliseeritud versioon on kõigile internetis kättesaadav. Kuigi on võimatu öelda kui palju seda raamatut päriselt trükiti ja mis selle tegelik mõju võis olla 20. sajandi mõtteloole (Google otsingutulemused viivad põhiliselt raamatukogudesse kus on füüsiline koopia), ei ole tegemist sellise olukorraga mida tuleks säilitada. Oluline osa minu bakatöö sisust peaks seega olema pühendatud viisidele kuidas Alternatiiv võib osutuda kasulikuks, edasiviivaks, allikaks semiootilisele teoretiseerimisele 21. sajandil.
  6. Kuigi Alternatiivi saab vastandada Peirce'i semiootikale, tuleb mul tunnistada, et, nagu enamus semiootikuid, olen minagi Peirce'i mõttega tuttav lapiti, tükiti, siit-ja-sealt kogunenud infokilde integreerides. See on Peirceaanlusele loomuomane ja loob nende mõtlejate võrdlemisele olulise tõkke: Peirce on oma kirjutiste ja märkmete massi tõttu sisuliselt ammendamatu (inexhaustible), aga Clay kogu teadaolev kirjutatu on täpselt kahe kaane vahel, mistõttu isegi kui Alternatiivi vaadelda alternatiivina Peirce'ile osutub ta nõrgaks alternatiiviks (ja on kaheldav kas tugevat alternatiivi on üldse vaja). Selle ammendamatuse ja lõpliku võrreldamatuse tõttu peaks Peirce siin tegelikult olema kõrvaltegelane (sidekick), kelle poole saab pöörduda ainult selle tõttu, et Clay ja Peirce jagavad ühiseid mõjutajaid (Thomas Reid, William Hamilton, John Stuart Mill).
  7. Oma teadmistepagasi piiratuse tõttu olen palju rohkem suunatud Charles Morrise ja Roman Jakobsoni poole, kellede ideedega on Clay'l nii mõnigi ühisosa. Näiteks on Clay ainus mulle teadaolev mõtleja kes enne Jakobsoni, isegi enne Anton Marty'd, kasutas sellist mõistet nagu emotive, sealjuures mitte möödaminevalt või juhulasuna, vaid olulise osana teadmiste ja uskumuste käsitlemisel. Näiteks väidab ta väga veenvalt, et arvamust (opinion) saab jaotada emotiivseks ja mitte-emotiivseks arvamuseks: "(Religioosne) usk (faith), kindlus (confidence) millele ettevõtlus (enterprise) tavaliselt toetub, ja arvamus mis on seotud hirmuga, on näited emotiivsest arvamusest; usk Darwinlikku hüpoteesi seevastu on mitte-emotiivne arvamus" (A, lk 41). Lihtsustatuna ütleb ta siin, et usk ja teadus erinevad selle poolest, et üks on seotud emotsioonidega ja teine ei ole. Samuti käsitleb ta "emotiivset intuitsiooni" mis on seotud ilu, koleduse, vooruse, puhtuse, pahe, rikutuse, ülluse, nurjatuse jne tunnetamisega (A, lk 59), ehk kõik mille kohta tänapäeval võiks öelda "esteetiline taju". Selliste mõistete baasil võib näiteks Jakobsoni emotiivse ja poeetilise funktsioonide omavahelist suhet ümber hinnata (selleks on ka Jakobsoni enda jt Vene formalistide kirjutistes alust).
  8. Emotiivsuse mõiste on vaid näide. Palju põhjalikumalt soovin käsitleda autokommunikatsiooni teemat, mis jällegi ühendab nii Clay'd kui Peirce'i (nende arusaam iseendaga suhtlemisest on väga sarnane: ühel iseendale märkide andmine, teisel iseendale küsimuste esitamine), aga ka Jakobsoni, kelle kaudu see teema jõudis Tartu-Moskva koolkonda. Clay viljakas terminoloogia pakub rohkesti vahendeid mitte ainult autokommunikatsiooni, aga ka propriotseptsiooni (mida Winfred Nöth, Handbook of Semiotics (1990), ekslikult samastab), põhjalikuks käsitlemiseks. Väga huvitava, kuiet keerulise, tüpoloogia saaks luua Jakobsoni keelefunktsioonide, Morrise diskursusetüüpide, ja Clay autokommunikatiivsete küsimuste tüüpide (mnemonical, judicial, vice-judicial, and practical, A, lk 48) võrdlemisel. Kuna see oleks väga koormav ettevõtmine jäägu see mõte hüpoteetiliseks.
  9. Protseduuriliselt tuleb märkida, et ma kavatsen bakatöö kirjutada esmalt teesidena (st punkthaaval, sj rooma numbritega) eesti keeles ja seejärel tõlgin selle täismahus inglise keelde. Nii peaks töö saama loogiline ja arusaadav. Loogiline, sest teesid peaksid järgima mõttearendust ilma üleliigse mürata (nt vältima informatsiooni kummalises järjekorras esitamist) ja arusaadav, sest tagasitõlkes peaksid mu mõtted saama kõige lihtsamal viisil väljendatud nii, et mõlemas keeles oleks aru saada mis on asja iva. Vähemalt lootus on, et selline läbitõlkimine eeldab ka mitmekordset läbimõtlemist, ebavajaliku hülgamist ja vajaliku osa parimat sõnastamist.
  10. Praegusel hetkel on Alternatiiv vaid joonealune märkus psühholoogia ajaloos. See ei ole tühi sõnakõlks. See vähene tähelepanu mida raamat on pälvinud on tänu William Jamesi teosele The Principles of Psychology (1890), milles on lühidalt käsitletud "petliku oleviku" (specious present) mõistet (vt A, lk 152). Seda kirjakohta Alternatiivis on ajateadvuse psühholoogias taaskülastatud regulaarselt (enamus Google Scholar otsingutulemused Alternatiivile on seotud aja filosoofia ja psühholoogiaga) ja selle tõttu on Clay lisatud ka teadvuseuuringute (consciousness studies) esiisade nimekirja.
  11. Väidetavalt ei võtnud Husserl üle "petliku oleviku" mõistet, kuid järgis James'i Printsiipide vahendusel Clay argumentatsiooni (vt Temporal Consciousness, Standford Encycropedia of Philosophy). Petliku oleviku mõiste ajaloo juures on huvitav, et Clay ei olnud esimene kes midagi sellelaadset välja pakkus. Talle eelnes kummalisel kombel hoopis von Baer, kes pakkus välja mõiste "ajakvantum" (time quantum) füsioloogias ("Welche Auffassung der lebenden Naturist die richtige?" (1876); vt Wirginie van Wassenhove, "Minding time in an amodal representational space" (2009)).
  12. Minu arvates ei saa petlikku olevikku käsitleda nii nagu seda enam-vähem kõik teevad, lahus ülejäänud argumentidest mida Clay arendab aja ja kestusega seoses. Alternatiivi kontekstis on petlik olevik vaid üks osa tema ajakäsitlusest ning minu arvates mitte isegi kõige huvitavam osa. Palju tõotavam on tema käsitlus tagasivaatest (retrospect), mis on ühest käest osa tema induktiivsest metologoogiast (teadvuse objektid avalduvad tagasivaates ja ainult tagasivaadatavad kogemusevormid on käsitletavad) ja teisest käest laiemalt seotud mälu küsimusega. Sealjuures ainult nüüd tagasi vaadates võib täheldada, et mnemooniliste kontseptidega tegeledes eristab Clay omal moel episoodilist ja semantilist mälu - peaaegu sada aastat enne kui Endel Tulving jaole jõudis.
  13. Kuna teemadering mida Alternatiiv hõlmab on äärmiselt lai ja puudutab nii paljusid erinevaid nähtusi, et mul on mitteverbaalse semiootika edendajana käed tööd täis, et tõlgendada tema arusaama loomulikest märkidest (ja "loomulikust keelest"), on selles ka ideid millele peaks lähenema keelesemiootiliselt (et lahata tema "lingvistilise instinkti" mõistet), biosemiootiliselt (et raamistada tema arutelu elust ja organismist), isegi kultuurisemiootiliselt (tema mereoloogiliste eristustega saaks ümber hinnata arusaama kultuurist kui monaadist või märgisüsteemide tervikust) või sotsiosemiootiliselt (kui rakendada jõu ja kausaalsuse küsimusi tänapäevasele "ühiskondliku võimu" mõistele), jne.
  14. Seega peab tunnistama, et kõike mida see raamat pakub pole võimalik ühel uurijal põhjalikult lahti harutada. Enamus probleeme millega raamat tegeleb võib tänapäeva uurijale täiesti arusaadavalt isegi ebahuvitav olla - vähemalt mind jättis Eukleidese geomeetriat käsitlev osa külmaks, rääkimata vaba tahte küsimusest, mille lahendamiseks raamat tegelikult on kirjutatud. Siinkohal tuleb vist mainida, et alles viimaste lehekülgede joonealuses märkuses tuleb välja, et Alternatiiv on vähemalt osaliselt kirjutatud reaktsioonina Thomas Huxley 1874. aasta artiklile "The Hypothesis that Animals are Automata", mille põhitees on, et inimesed on "teadvusel automaadid" (conscious automata) ja, et inimese teadvus on käitumisega seotud sama palju kui auruveduri vile tema liikumisega.
  15. Clay lahendus vaba tahte küsimusele on üpris arusaamatu. Kui raamatu esimene pool koosneb peaaegu täielikult mõistete defineerimisest ja on kirjutatud tehnilises ("müratus") inglise keeles, siis raamatu teine pool, mis on pühendatud vaba tahte ja moraali küsimustele, on palju värvikamas keeles ja stiilis mis raskendab selle mõistmist oluliselt. Mitmel korral kinnitab ta, et teadliku automaadi staatusest pääseb läbi ennast-eitava käitumise mis järgib tarkust (self-denial conduct according to wisdom), kuid selgitust või põhjendust tekstist endast ma ei ole veel leidnud.
  16. Praktilistel põhjustel tuleb Alternatiivi käsitlemisel piirduda otsesemalt semiootiliste aspektidega, ehk nendega mis puudutavad tähendust, suhtlemist, ja - kuniks sellele läheneda semiootiliselt - taju. Viimane on kahjuks ääretult keeruline teema milles orienteerumiseks tuleb kahjuks üles kaevata sellised ismid millega tänapäeval enam ei tegeleta: representatsionalism ja intuitsionalism. Need aga osutuvad problemaatiliseks, sest kuigi üks peaks tähendama reaalsuse vahendatud (nt märkide kaudu) kogemist ja teine reaalsuse vahetut tajumist, ei ole sugugi selge kumba leeri langeb Alternatiiv, mis ühest käest opereerib intuitsiooni mõistega kuid teisalt ei eita füsioloogilisi fakte.
  17. Üks uitmõte oli seda tüütut, läbitallatud ja mudast rada mida taju teema endast kujutab läbida John L. Austini teose Sense and Sensibilia (1970) joonealusest märkusest üles korjatud mõtteteraga, mille järgi "märgi" mõistet on teadmatult venitatud nii laiaks, et võib jõuda järeldusele, et kui meie nina ees on juustutükk, siis me näeme märke juustust. Kuigi seda mõtet võib pidada jaburaks - mis on juustutüki juures märgilist? - võib nt Peirceaanliku semiootika raames muretult öelda, et juustu nägemine, selle teadvustamine ja äratundmine on märgiprotsess mis edeneb Esmasuse puhtast võimalikkusest Kolmasuse harjumusliku kindluseni (siin on midagi, mis see on? see on juust). Alternatiiv sisaldab elemente mis ei ole küll nii kenasti süstematiseeritud kui Peirce'i triadoloogia, kuid mis üldjoontes järgivad sama loogikat.
  18. Alternatiivi terminoloogiaga seoses võib naljatleda, et Clay viis uusi mõisteid vermida järgib Uuskeele (Newspeak) leksikograafide meetodit: paljuski nagu Orwelli teoses good-ist saab ungood, tekib Alternatiivis sarnasel miinusmeetodil communication-ile vastand incommunication (sisuliselt autokommunikatsioon), cognitive-ile incognitive, jne. Kuna tema mõisted tõepoolest ehituvad selliselt üles võib olla võimalik vähemalt mõnede mõistegruppidega sooritada skematiseering ja näidata mõistetevahelisi seoseid visuaalselt, umbes nii nagu mõnikord tehakse mõisteuurimises (terminological study) näiteks Taani kognitiivsemiootikute poolt (vt Thellefsen & Jantzen, "What relations are" (2003)).
  19. Üldisemal tasandil keskib küsimus kuidas Alternatiivi teooriat nimetada. "Rekonstruktiivsed definitsioonid" mis hõlmavad esimese poole raamatust on tähelepanuväärsed selle poolest, et kuigi Clay leiutab palju uusi mõisteid on tema põhimõisted - nagu taju (perception), enesetaju (appeception), ja nähtus (phenomenon) - taastatud nende originaalsetele tähendustele ning mõnedele - nagu teadvus (consciousness) - on annekteeritud spetsiifilisem tähendus kui igapäevakeeles, toimib ta põhiliselt etümoloogilise pädevuse põhimõttel ja läheb alati asja juure kallale. Selles mõttes oleks kohane seda ettevõtmist nimetada "radikaalseks psühholoogiaks", kuid see mõiste on juba okupeeritud Nancy Henley poolt (sisuliselt, feministlik psühholoogia). Kohane oleks seega hoopis "rekonstruktiivne psühholoogia", olles mõistetud kui püüdlus psühholoogia teadusliku süstematiseerimisena mis "ehitab uuesti üles" psühholoogia põhimõistestiku.
  20. Protseduuriliselt tuleb ära märkida, et kuna bakatöö tekst saab kubisema tsitaatidest ja viidetest Alternatiivile oleks mõttekas võtta kasutusele lühendvorm nii, et "(Clay 1882: 152)" asemel, nagu akadeemiline komme ette näeb, viidata vormis "(A: 152)". Peale lühiduse oleks see ka kooskõlas autori oletatava sooviga jääda anonüümseks - talle jääks õigus olla peidetud autor (celabitur auctor). Lühikest aega kaalusin kasutada lühendit AAA, mis tähistaks "Alternatiivi anonüümset autorit", kuid leidsin, et üks ainus A on metonüümiliselt pädev. Lühendvorm teeks Alternatiivi ka esimeseks sissekandeks töö kasutatud kirjanduse nimekirjas.

0 comments:

Post a Comment